1 hr 46 min

„Staadionijutud“ | Jekaterina Patjuk: maratonijooksuga algust tehes mõistsin, kui väike on Tallinn Staadionijutud

    • Sports

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate „Staadionijutud“ 29. osas räägib pikamaajooksu võludest ja valudest Tokyo olümpiapiletit sihtiv maratoonar Jekaterina Patjuk.

Äsja 38. sünnipäeva tähistanud Patjuki näol on tegu Eesti 3000 meetri takistusjooksu rekordiomanikuga, ent viimased aastad on ta keskendunud just kõige pikemale tiitlivõistlustel kavas olevale jooksudistantsile. Detsembris läbis ta Valencias maratoni Eesti kõigi aegade kolmanda aja 2:34.34’ga, millest võib ehk isegi piisata, et pääseda tänavu Tokyo olümpiamängudel starti. Üks maraton on Patjuki siiski veel kevadel Kopenhaagenis ees ootamas, et olümpianormile 2:29.30 lähemale jõuda.

„Kui ma alustasin maratonijooksu treeningutega, siis sain aru, kui väike on Tallinn,“ naerab Patjuk, kes vuhab pealinna tänavatel tavalistest harrastusjooksjatest mitu korda kiiremas tempos. „Isegi üks rattur kiitis kord, et jooksen kiiresti. Jooksin temast mööda ja sain aru, et tal endal oli parasjagu päris raske.“

Tallinnas venekeelses keskkonnas üles kasvanud, ent täna vabalt ka eesti keelt kõnelev Patjuk tunnistab, et sporti tehakse küll eelkõige iseenda jaoks, kuid lähedaste inimesteta oleks rasketel treeningutel ja võistlustel vastu pidamine keeruline. Tempotrennides aitab teda näiteks jalgrattaga kõrval sõitev elukaaslane, aga abistajaid on teisigi.

„Treener Harri (Lemberg) võtab väga rahulikult kõike, mis minuga juhtub. Vahepeal võin nutta, aga tema ütleb ikka: jah, trenn oli raske, aga see on normaalne. Ta on vist harjunud lihtsalt sellega, et minuga kogu aeg midagi juhtub. Teine inimene on ema, kes kogu aeg küsib, kuidas mul läheb. Ta ei tea üldse midagi tehnikast ega spordist, aga kui ta vaatab mu võistlust, siis näeb ära, kas mul oli seekord kerge või raske joosta. Ta tunneb ja saab aru kuidagi seda,“ ütleb Patjuk, kelle valjuhäälsemad kaasaelajad on õelapsed.

Patjuk räägib saates muuhulgas sellestki, kuidas vigastuspaus võib osutuda teatud olukorras äärmiselt vajalikuks ja positiivse mõjuga sündmuseks, samuti tuleb juttu maratonijooksu spetsiifikast, sponsoritest, harrastajate treenimisest ja enesearengust. Nagu ikka, võetakse seegi kord ette küsimusmäng. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate „Staadionijutud“ 29. osas räägib pikamaajooksu võludest ja valudest Tokyo olümpiapiletit sihtiv maratoonar Jekaterina Patjuk.

Äsja 38. sünnipäeva tähistanud Patjuki näol on tegu Eesti 3000 meetri takistusjooksu rekordiomanikuga, ent viimased aastad on ta keskendunud just kõige pikemale tiitlivõistlustel kavas olevale jooksudistantsile. Detsembris läbis ta Valencias maratoni Eesti kõigi aegade kolmanda aja 2:34.34’ga, millest võib ehk isegi piisata, et pääseda tänavu Tokyo olümpiamängudel starti. Üks maraton on Patjuki siiski veel kevadel Kopenhaagenis ees ootamas, et olümpianormile 2:29.30 lähemale jõuda.

„Kui ma alustasin maratonijooksu treeningutega, siis sain aru, kui väike on Tallinn,“ naerab Patjuk, kes vuhab pealinna tänavatel tavalistest harrastusjooksjatest mitu korda kiiremas tempos. „Isegi üks rattur kiitis kord, et jooksen kiiresti. Jooksin temast mööda ja sain aru, et tal endal oli parasjagu päris raske.“

Tallinnas venekeelses keskkonnas üles kasvanud, ent täna vabalt ka eesti keelt kõnelev Patjuk tunnistab, et sporti tehakse küll eelkõige iseenda jaoks, kuid lähedaste inimesteta oleks rasketel treeningutel ja võistlustel vastu pidamine keeruline. Tempotrennides aitab teda näiteks jalgrattaga kõrval sõitev elukaaslane, aga abistajaid on teisigi.

„Treener Harri (Lemberg) võtab väga rahulikult kõike, mis minuga juhtub. Vahepeal võin nutta, aga tema ütleb ikka: jah, trenn oli raske, aga see on normaalne. Ta on vist harjunud lihtsalt sellega, et minuga kogu aeg midagi juhtub. Teine inimene on ema, kes kogu aeg küsib, kuidas mul läheb. Ta ei tea üldse midagi tehnikast ega spordist, aga kui ta vaatab mu võistlust, siis näeb ära, kas mul oli seekord kerge või raske joosta. Ta tunneb ja saab aru kuidagi seda,“ ütleb Patjuk, kelle valjuhäälsemad kaasaelajad on õelapsed.

Patjuk räägib saates muuhulgas sellestki, kuidas vigastuspaus võib osutuda teatud olukorras äärmiselt vajalikuks ja positiivse mõjuga sündmuseks, samuti tuleb juttu maratonijooksu spetsiifikast, sponsoritest, harrastajate treenimisest ja enesearengust. Nagu ikka, võetakse seegi kord ette küsimusmäng. Saadet juhib Karl Rinaldo.

1 hr 46 min

Top Podcasts In Sports