Suhtejutud Delfi Meedia

Seekordse Suhtejuttude saate läbiv motiiv on see, et mitte kunagi pole õige aeg ise oma võimalikule õnnele selga keerata: ole 64, 84 või kasvõi 124-aastane. Sel hetkel, kui sa ise õnnele käega lööd, jääd sa sellest ka ilma. Seega ükskõik, kui keeruline ka mingi hetk elus tundub - usu, alati läheb paremaks.

Kuidas suhtuda, kui lapsed hakkavad kohtingutel käima - olla hästi toetav ja anda täiesti vabad käed või hoopiski proovida täiest hingest juhendada neid mitte tegema juba ise läbitehtud vigasid?

Ooo... uus suhe, uus elu... uus mina? Või siis tegelikult täpselt sama inimene oma erinevate mustritega, lihtsalt kaasteeline on uus? Kuidas asjad päriselt on? Saatejuhid Heidit ja Mihkel proovivad sellele teemale näppu peale panna.

Seekordses saates võetakse pisut läheme vaatluse alla asjaolu, et uuringutele tuginedes eelistavad tänapäeva noored uute inimestega kohtumiseks online-kanaleid. Aga vanemad jällegi pigem päriselus tutvumist. Kuidas on õige, kuidas vale ja kas üldse on õige või vale? Vat sellest räägimegi ja natukene viskame sisse ka isiklikku kogemust.

Seekordsed suhtejutud viivad meid maailma, kus omavahel paari moodustavad inimesed räägivad lihtsalt erinevates keeltes. Mõlemad küll räägivad, aga aru ei saa kumbki. Mida siis teha ja kust jookseb piir, millal pole enam mõtet kõigest hinnast punnitada?

Kes on süüdi? Ikka heteroseksuaalne valge mees. Siis, kui on vaja prügi sorteerida ja siis, kui seda sorteerida ei ole võimalik. Seekordses Eesti Naise podcastist Suhtejutud otsitakse süüdlast. Iseasi, kas see ka leitakse.