Kes me oleme? Kust me tuleme‪?‬ Postimees podcast Raadio

Kaks tuhat kuni tuhat aastat e.Kr. oli inimasustuses meil jutskui vahe sees, sest sellest perioodist on arheloogidel väga vähe leide. Enne seda aega oli palju asulaid, siin elasid nii nöör- kui kammkeraamikat viljelevad inimesed, kuid alates 2200 aastast e.Kr see kõik kaob. Alles II aastauhande teisel poolel e.Kr hakkavad taas sagedamini silma märgid inimasustusest. Ligakaudu 1200 a e.Kr algas meie maal taas kultuuriline tõus. Sellest ajast kasvas asulakohtade arv, põhja-poolses Eestis arenes maaviljelus ning kasutati pikema ajalisi põllusüsteeme. Sellesse aega kuuluvad ka kivikirstkalmed, mida on Eestis leitud ligi 800. Pilt oli muutunud totaalselt, eriti kui juurde lisada ka geneetikaandmed, mis näitavad ida poolt tulnud migratsiooni.

Psühholoogiateadlane, akadeemik, Jüri Allikuga jätkame inimese arenguloo lahkamist. Viimaste aastakümnete inimsäilmete leiud Aafrikast ja DNA analüüsid on näidanud, et anatoomiliselt ilmusid meiesugused inimesed Maale juba vähemalt 200 000 aastat tagasi. Kuid kas nende mõistus, intellekt, vaimne võimekus olid siis ka juba võrreldav tänapäeva inimestega, või oli nii, et tekkis kõigepealt vorm koos suure ajuga, kuid sisu ehk mõistus tuli meile pähe alles pika arengu tulemusena? Allik arutleb selle üle, kuidas meie suur aju täitus sisuga ning mis meid hakkas eristama loomadest.

Seekordne taskuhäälingu sarja «Kes me oleme? Kust me tuleme» saade toob meid tänapäevale lähemale, I aastatuhande teise poolde, aega mida on hakatud nimetama viikingiajaks. Kas võime rääkida tolleaegsetest Eesti alade inimestest kui eestlastest, kas võime rääkida, et meie esivanemad olid osa viikingite maailmast, kuidas siis meil elati ning millised võisid olla suhted naabritega, seal hulgas skandinaavlastega. Stuudios on arheloog Marika Mägi, keda peetakse meie viikingiajastu parimaks eksperdiks ja Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, kellel matemaatiku ja meredeuurijana on ka palju öelda selle kohta, kuidas Eesti rannik, sadamakohad ja võimalikud inimeste liikumisteed võisid tosina sajandi eest välja näha.

Jaak Aru: „Üks suurimaid saladusi fennougristikas, meie sugulasrahvaste ajaloos on see, miks siis liiguti ikkagi nii kaugele põhja. Kus on küll igavest valgust, kuid kus on ka meeletult külm ja pime. See on väga erinev, kuidas me geneetiliselt tajume sooja ja külma – mul on perekonnas kaks liiget kes naudivad talisuplemist ja kaks kes kaldal külmetavad.
Tõenäoliselt olid vaimsel tasandil tähed see tõmme, mis soome-ugri rahvaid ja kõiki neid teisi rahvaid põhja poole liigutas. Kui vaadata tähti ja kuulata muusikat, siis võib-olla saabki kõigest paremini aru.“

Lisaks inimliku väljanägemise kujunemisele evolutsiooni käigus, tuleb uurida ka mismoodi võis töötada kunagiste inimeste mõistus. Loomadega võrreldes jätava inimesed endast maha teistsuguseid jälgi: nad kasutavad tööriistu ja tuld, tegutsevad plaanipäraselt. Jälgede järgi saame tuletada, mis inimese ja inimese eellase peas. Inimkona ajalugu näitab, et igasuguse tegevuse aluseks on meil peas tekkinud plaan.

Arheoloogiaprofessor Aivar Kriiska jätkab meie esiajaloo selgitamist hõlmates selle korral aega 3900 a eKr kuni 1500 a eKr.