Aina rohkem tõstetakse maailmas vaimse tervise olulisuse teadlikkust. Ka meie oleme andnud oma panuse ja alustasime uue podcast’ide sarjaga „Vaimselt terveks”. Tänases osas on meil külas moelooja Tim Bluz, kes räägib oma aastatetagusest kogemusest depressiooniga. Tim räägib, et tema elu kõige mustem periood on jäänud mitme aasta tagusesse aega, mil ta kolis Šotimaale, et sealses Aberdeeni ülikoolis juurat õppida. Kui esimestel aastatel oli uus elukeskkond põnev, siis üsna pea muutus sealne elu tema jaoks ülimalt rusuvaks. „See hullus hakkas pihta vist kolmanda ülikooliaasta lõpus. Selleks hetkeks olin aru saanud, et õigusteadus ei ole võib-olla minu teema ja ma kindlasti ei hakka elus sellega tegelema. Aga nii palju rasket tööd oli juba tehtud. Mõtlesin, et peab kuidagi selle ära tegema. Ja siis kuidagi hakkas kujunema sisemine konflikt,“ räägib ta, kuidas depressiivne periood alguse sai. Mida päev edasi, seda keerulisemaks läks ka Timi vaimne olukord. Kuna ülikooliõpingud olid üle keskmise intensiivsed, polnud Šotimaa väikelinnas elanud Timil aega ja energiat sotsialiseerumiseks, mistõttu tundis ta end erakuna. See süvendas ka koduigatsust. Ehkki Tim sai aru, et nii valitud eriala kui sealne elukeskkond talle ei sobi, ei tulnud kooli pooleli jätmine tema jaoks kõne alla. Ehkki ka Timi lähedased märkasid, et temaga pole kõik korras. „Välist survet kooli lõpetada polnud. Helistasime vanematega iga päev. Ema alati ütles, et pane sellele lõpp-punkt – paki oma asjad ja tule tagasi, mida sa seal teed. Sest ma ei elanud. See oli lihtsalt eksisteerimine. Kõik said sellest aru.“ Aga miks ei kolinud Tim kuni kooli lõpetamiseni tagasi koju? „Ma olen nii isemeelne, et mind on väga raske ümber veenda. Kui olen midagi otsustanud, teen ma selle lõpuni. Pigem teen endale haiget, kui annan alla. Praegu saan ma aru, et probleem oligi võib-olla selles, et minu peas paistis kooli poolelijätmine nagu allaandmine,“ räägib ta. Neljast ülikooliaastast on mehel vähe mälestusi. „Kusjuures, ma ei mäleta palju. See oli nii uimane. Eriti viimasel aastal. Panin ühel hetkel tähele, et mul kadusid kõik emotsioonid. Ma ei tundud mitte midagi, ei hädaohtu ega ärevust. Mul polnud soovi midagi ette võtta. Tegin automaatselt ära kõik oma kohustused, ent pärast seda ma lihtsalt eksisteerisin nagu zombi.“ Depressiooni kiuste käis Tim ülikoolitee lõpuni ja jättis sealse elu sinnapaika 2012. aastal. Raske töö ja vaevaga omandatud diplom tekitas temas rõõmu asemel ükskõikseid tundeid. „Sellest, et mul depressioon oli, sai alles siis aru, kui tulin pärast kooli lõpetamist tagasi koju,“ räägib ta.
