Eesti metsad on olnud läbi aegade meie rahvusliku identiteedi, elukeskkonna ja looduspärandi oluline osa. Viimastel aastatel on aga üha enam inimesi hakanud küsima, kas riigi metsapoliitika teenib tegelikult Eesti looduse ja kohalike kogukondade huve või on esikohale seatud tööstuslik kasu. Pärnumaal on üks neist inimestest Rain Kuusik, kes on tõusnud kohaliku metsakaitseliikumise üheks nähtavaks eestkõnelejaks. Kuusiku sõnul algas tema sügavam huvi metsanduse vastu siis, kui ta kuulis naaberkülla kavandatavast pommitehasest ja sellega seotud võimalikust ulatuslikust metsaraiest. „Ei saa öelda, et ma oleksin metsanduse spetsialist, aga ma hakkasin õppima, uurima ja aru saama, kuidas metsa tegelikult majandatakse ning kuidas seda võiks teha vastutustundlikumalt,“ räägib Kuusik. Tema sõnul ei ole küsimus ainult ühes külas või ühes metsas. Tegemist on laiema probleemiga, mis puudutab Eesti metsamajanduse suunda, kohalike inimeste õigust kaasa rääkida ning riigi kohustust kaitsta loodusvarasid ka tulevaste põlvkondade jaoks. Kuusik kritiseerib teravalt Riigimetsa Majandamise Keskuse tegevust ja leiab, et paljud otsused tehakse kohalike inimeste tegelikke huve piisavalt arvestamata. Tema hinnangul näevad kogukonnad sageli alles tagantjärele, kui kiiresti võib tuttav metsamaastik muutuda lageraielangiks. Pärnumaal tekitas kohalikes elanikes suurt vastuseisu plaan, mille tõttu võinuks ohtu sattuda üle 400 hektari metsa. Kuusiku sõnul ei ole see ainult keskkonnaküsimus, vaid ka demokraatia küsimus: kas inimesed, kelle elukeskkonda otsused otseselt mõjutavad, saavad päriselt kaasa rääkida või jäävad nad vaid pealtvaatajateks? Intervjuus väljendab Kuusik pettumust ka selle üle, kuidas riigiasutused on tema hinnangul suhtunud kohalike inimeste kaebustesse ja tõenditesse võimalike keskkonnarikkumiste kohta. Eriti teravalt räägib ta Päraküla juhtumist, kus kogukond ootas riigilt sisulisemat reaktsiooni. Kuusiku hinnangul tekitab inimestes usaldamatust olukord, kus looduskahju kahtlused jäävad vastuseta või lükatakse kõrvale formaalsete põhjendustega. Tema sõnul ei tohiks raiutud metsa ega selle puitu käsitleda justkui probleemivaba toorainena, kui selle päritolu või raietingimuste üle on tõsiseid vaidlusi. „Minu jaoks on see ehe näide sellest, kuidas süsteem kaitseb iseennast,“ ütleb Kuusik. Põlisrahva Liikumine koondab inimesi erinevatest Eesti paikadest ja tegutseb erakondadest sõltumatult. Liikumise eesmärk on seista vastu otsustele, mis nende hinnangul ohustavad Eesti loodust, kogukondi ja rahvuslikke ressursse. Kuusiku sõnul ei ole nende võitlus suunatud arengu vastu, vaid hoolimatu ja läbimõtlemata arengu vastu. Tema hinnangul tuleb tööstuslike projektide puhul küsida alati, kelle huvides neid tehakse ning millise hinnaga maksab selle kinni loodus ja kohalik inimene. „Me ei saa lubada, et Eesti maad ja metsad muudetakse lihtsalt tooraineks või äriprojektiks,“ rõhutab ta. Kuusik näeb ühe peamise probleemina seda, et inimesed tegutsevad sageli üksinda ja killustatult. Tema hinnangul on metsa- ja looduskaitses võimalik midagi muuta ainult siis, kui kogukonnad, kodanikuliikumised ja sõltumatud algatused suudavad teha koostööd. Just seetõttu peab ta oluliseks ka algatust „Plaan P“, mille kaudu püütakse tuua Eesti avalikku arutellu rohkem teemasid, mis puudutavad rahva otsustusõigust, looduskaitset ja riigi vastutust. Kuusiku sõnum on lihtne: Eesti metsade kaitsmine ei ole ainult looduskaitsjate asi. See puudutab iga inimest, kes tahab, et Eestil oleks ka tulevikus puhas elukeskkond, tugevad kogukonnad ja päriselt toimiv demokraatia. Rain Kuusiku intervjuu näitab, et kohalike inimeste hääl võib muutuda tugevaks jõuks, kui sellele lisanduvad teadmised, järjekindlus ja ühine tegutsemine. Eesti metsade tulevik ei sõltu ainult ametnike otsustest või poliitilistest kokkulepetest, vaid ka sellest, kui palju inimesed on valmis oma kodukoha ja looduspärandi eest seisma.
