21 episodes

Delfi teadussaade "Innovaatika" hakkab Delfi Tasku kanalis lahkama teadusmaailma põnevamaid tahke ja nüansse. Igas saates on külas üks Eesti tippteadlane, kes seletab saatejuhiga koos lahti ühe kindla teema teaduses. Saatesarja jooksul püüame lükata ümber nii mõnegi populaarteadusliku vale, kinnistada aga tõdesid, mis ei pruugi olla veel inimestele kohale jõudnud.

Innovaatik‪a‬ Delfi Tasku

    • Science

Delfi teadussaade "Innovaatika" hakkab Delfi Tasku kanalis lahkama teadusmaailma põnevamaid tahke ja nüansse. Igas saates on külas üks Eesti tippteadlane, kes seletab saatejuhiga koos lahti ühe kindla teema teaduses. Saatesarja jooksul püüame lükata ümber nii mõnegi populaarteadusliku vale, kinnistada aga tõdesid, mis ei pruugi olla veel inimestele kohale jõudnud.

    Innovaatika #21: vee soojenemine, tuulte kadu ja vetikad vaevavad Eesti suurjärvi

    Innovaatika #21: vee soojenemine, tuulte kadu ja vetikad vaevavad Eesti suurjärvi

    Detsembris saatis Eesti Maaülikooli kalanduse õppetooli juhtivteadur Peeter Nõges keskkonnaministeeriumile oma aruande Peipsi-Pihkva järve kohta tehtud ökoloogilise seisundi hinnanguga. Nagu selgus, siis ei ole mainitud järve olukord kiita: kliimamuutused, võõrliigid ja inimese tegevus on muutnud meie järvede olukorda pöördumatult. Probleeme on ka Eesti suuruselt teise järve, Võrtsjärvega.

    „Mõlema suurjärve puhul on üheks olulisemaks järve ökosüsteemi mõjutavaks teguriks veetaseme muutused. Võrtsjärve keskmine sügavus kõrgeima ja madalaima veetaseme juures erineb enam kui kaks korda, järve maht aga üle kolme korra. Peipsis kõigub veetase sama palju, kuid kuna järv on sügavam, siis suhtelised muutused ei ole nii ulatuslikud. Need veetaseme muutused on aga looduslikud ja ei lähe seetõttu seisundi hindamisel arvesse, kuid sellest tingitud kõigi näitajate suur muutlikkus raskendab inimmõju tuvastamist,” räägib Nõges ning lisab, et meie kahe suurjärve madaluse on tinginud sinna väga pika aja jooksul ladestunud setted. Teadur ütleb ka, et meie järved on pigem vanad ja oma elukaare tagumisse otsa jõudnud veekogud.

    Selleks, et saada ette pilt, kui madalad meie järved on, siis kui vähendada nende suurust tuhat korda, oleks näiteks Võrtsjärv 35 meetrit pikk ja 15 meetrit lai, kuid järve sügavus oleks alla 3 millimeetri – tegemist on vaid õhukese veekihiga. Peipsi oleks keskmiselt 7 millimeetrit sügav. Inimestel on arvamus, et järved on kausid, millesse koguneb vesi – Eesti suurjärvede puhul on see pilt ekslik.

    Nõges mainib veel, et ka kliima soojenemist on suurjärvi uurides selgelt märgata, täpsemalt järvede veetemperatuuri tõusus ja ebaühtlastes jääoludes: oleme jõudnud olukorda, kus mõnel aastal jääkate võibki ära jääda, see aga mõjutab oluliselt kogu järve elu ja aastatsüklit. Võrreldes 1960ndate aastatega on talve keskmine õhutemperatuur tõusnud miinus neljalt kraadilt miinus kahele.

    „See on väga suur tõus, mis tähendab, et järgmise 60 aastaga jõuame nullkraadini. Jää on järvele oluline, kuna laseb järvevees elavatel vetikatel settida, loomadel aja maha võtta. Kui jääd ei teki, loksutavad lained ka talvel järve põhjani läbi ja selle tõttu kannatavad meie külmalembesed kalaliigid, nagu rääbis, Peipsi siig ja luts, kelle sügisel koetud mari võib mattuda setete alla ning nende arvukus kannatab,” lisab Nõges.

    Üheks vähetuntud suurjärvede ja üldse looduse eluolu mõjutavaks faktiks on ka tuulte režiimis toimunud muutused. Möödunud sajandi 90. aastate teises pooles nähti Eesti mandriosas keskmistes tuulekiirustes umbes 30-protsendilist langust. See on osa kogu põhjapoolkeral ilmnevast nähtusest, mille täpset põhjust pole seni õnnestunud kindlaks teha. Sellel on samuti järvede elule oma mõju. „Rohkem on siiani räägitud skaala teisest otsast ehk tormisuse kasvust, kuid mitte sellest, milline mõju on, kui tuul kaob. Tuuleta ei segune vee erinevad kihid, langeb hapnikuga varustatus, jõudu saavad sinivetikad ja kannatajateks on põhjaloomad ning kalad,” lisab juhtivteadur.

    Stuudios oli suurjärvedest rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli juhtivteadur Peeter Nõges. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

    Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

    • 1 hr 31 min
    Innovaatika #20: Eesti jõevähid on võõrliikide poolt ohtu seatud

    Innovaatika #20: Eesti jõevähid on võõrliikide poolt ohtu seatud

    2008. aastal tabati meie vetest esimene võõras vähiliik: signaalvähk, 2017. aastal lisandusid võõrvähkide loetellu ka ogapõskne ja marmorvähk. Mille poolest võõrvähid meie jõevähile ohtlikud on ja kuidas neid omadest eristada? Oma ja võõrastest vähkidest meie veekogudes on stuudiosse rääkima tulnud Eesti Maaülikooli vähiuurija Margo Hurt.

    Põhiline mure võõrliikide Eestisse levitamisega seisneb selles, et nad toovad endaga kaasa vähikatku, mis neile endile on ohutu, kuid ohtlik – üldiselt surmav – meie oma jõevähile. Inimese poolt kunstlikult tekitatud „liigirikkus” on Euroopa põlistele vähkidele olnud äärmiselt hävitava mõjuga. Praegu on jõevähk veel Eestis üsna laia levikuga, kuid viimasel ajal on ka märgata tõsiseid ohumärke.

    Lähtudes vähi levikukohtade ja ka heade püügiveekogude hulgast on jõevähi varu seisund viimase 20 aasta vältel püsinud stabiilne. Pigem on viimaste aastatega vähi leiukohti kaardile lisandunud. Praegustel andmetel leidub jõevähki umbes 300 veekogus. Olukorra halvenemisele viitavad aga võõrvähkide leidude kasv ning vähikatku juhtumid. Vähkide olukorra kohta andmete kogumise, jõevähi kaitse ja muid tegevusi viib Eesti Maaülikool läbi koostöös Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumiga.

    Kehtiv seadusandlus keelab invasiivseid vähi võõrliike elusana Eestisse tuua. Keelatud on nende pidamine (seal hulgas akvaariumis) transportimine ja iseenesestmõistetavalt loodusesse laskmine. Vähikatku levitamise ärahoidmiseks tuleb vältida tegevusi, millega kaasneb vee sattumine ühest veekogus teise.

    Stuudios oli vähkidest rääkimas Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi vesiviljeluse õppetooli vähimajanduse peaspetsialist, lektor Margo Hurt. Teadus- ja hariduspodcast’i “Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

    Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

    • 54 min
    Innovaatika #19: Elurikkus ehk biodiversity. Kui hästi on Eesti loodus kaitstud?

    Innovaatika #19: Elurikkus ehk biodiversity. Kui hästi on Eesti loodus kaitstud?

    Eestis elab 1,3 miljonit inimest. Kui lugeda kokku aga kõik erinevad taimed, loomad ja seened saame numbrid, mida on raske hoomata. Mis see elurikkus ehk biodiversity tegelikult ikka tähendab, kui palju Eesti kõike elavat on? Seda hakkamegi teadus- ja haridussaate uues lindistuses lahti rääkima.

    Elurikkusest on mujal maailmas räägitud juba aastakümneid ja Eestis kasutati pikalt otsetõlget “bioloogiline mitmekesisus”, kuni 2005. aastal leiti selline tore eestikeelne vaste. Aga valdkonna ajalugu Eestis ulatub palju kaugemasse aega. Aastal 1910 loodi esimene kaitseala Vaika saartel, 1935. aastal võeti vastu I looduskaitse seadus ja aasta hiljem olid esimesed liigid ka kaitse all.
    Saatekülaline, botaanik Tiiu Kull selgitab, et kui liigirikkus vaatleb seda kui palju konkreetseid eluslooduse liike on teatud piirkonnas ning uurib nende olukorda, siis elurikkus haarab enda alla palju laiema pilgu, aga ka süvitsimineku, sest liikide geneetiline mitmekesisus on samuti elurikkuse komponent.

    “Elurikkus kaasab suuremaid ökosüsteeme ja nende omavahelisi suhteid, mõju üksteisele ja kooseksisteerimisest tulevaid kasusid, aga ka kahjusid. See on nii keskkonnakaitse, kui looduse säästlik tarbimine, inimese mõju loodusele ja veel palju muud,” selgitab botaanik.

    Selleks aga, et elurikkus säiliks on vaja tema eest hoolitseda, teda kaitsta ja suunata. Selleks on ka Eestis kutsutud ellu mitmedki tegevused: aastakümneid on antud välja Punast Raamatut, mille ülesanne tänapäeval on hinnata kõikide Eestis esinevate liikide ohustatust. Lisaks on antud looduskaitsele ka seaduslikud hoovad. Millised need on, sedagi arutame stuudiosse külla tulnud eksperdiga.

    “Punast Raamatut on antud kunagi välja ka päris raamatuna, siis olidki nendel lehekülgedel kirjeldatud need liigid, mis on ohus. Tänaseks on saanud sellest raamatust suurem andmebaas, mis peaks kirjeldama ära kõik Eestist leitud liikide ohustatuse taseme. Hetkel, on Eestist teada veidi üle 30 000 liigi ja ohustatuse hinnang on hetkel antud veidi alla pooltele neist,” räägib Kull.

    Andmebaasi tekke põhjuseks ongi soov paremini loodust ja selle liike kaitsta. Sarnaseid andmebaase on kõikidel riikidel ja aina enam on need süsteemselt samasugused: nii on võimalik teha ka suuremaid seireid, andmeid kõrvutada, teha laiaulatuslikemaid plaane looduse säästlikumaks kasutamiseks. Ehk on see meelevaldne näide, kuid algselt võõrliigiks peetud šaakal on nüüd nimetatud Eestis tavaliigiks kuna looma leviala on lihtsalt laienenud: loomi on nähtud ja kirja pandud ka mujal meie lähiriikides.

    “Looduskaitsega on nii, et alati saab paremini, alati saab mõistlikumalt ja läbimõeldumalt. Kahjuks jäävad looduskaitsjate ja teadlaste käed tihti lühikeseks, kui seaduste rakendajate poolt puudub soov teadlasi kuulata. Eestis veel väga halvasti ei ole, kuid liiga hästi meie loodus ka kaitstud ei ole,” lisab Kull.

    Stuudios olid elurikkusest ehk biodiversity’st rääkimas Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut, elurikkuse ja loodusturismi õppetooli juhtivprofessor, botaanik Tiiu Kull ning saatejuht, ajakirjanik Martin Hanson.

    • 1 hr 11 min
    Innovaatika #18: Loodusturismi mõjutab aina enam tehnoloogia

    Innovaatika #18: Loodusturismi mõjutab aina enam tehnoloogia

    Eestlane on alati olnud loodusega lähedane. Mõnel ajal rohkem ja teisel vähem, kuid loodus on alati pakkunud nii lohutust, tuge, toitu kui puhkust ning rõõmu. Pole vist ühtegi inimest, kes oleks tulnud metsajalutuselt või rabamatkalt tagasi kurja ja tusasena. Kuid, mida üldse pidada loodusturismiks 21. sajandil, mis on selle turismiliigi trendid ja kuhu edasi areneb, sellest uues teadus- ja haridussaate lindistuses räägimegi.

    Eesti on harukordne riik, kus metsad, rabad, aasad on täis riigi poolt loodud matkaradade võrgustikku, kus on olemas nii lõkkeplatsid, öömaajad, puhkenurgad kui ujumiskohad, laudteed ja palju-palju muud. Me võime igale poole astuda, kõikjal kolada, korjata seeni ja marju, ujuda jões, järves, meres, rabas. Aina enam inimesi kasutab ka neid võimalusi, aina enam rikastatakse tavalist loodusmatka uute tehnoloogiliste võimalustega, kaugel ei ole “liitreaalsuse” kasutamine looduse veelgi põnevaks tegemisel.

    “Loodusturism arenebki täitsa mitmes erinevas suunas. Ühes otsas on nii öelda “puristid”, kes soovivad matkamisel saada loodusega üheks, kuulata linde ja jätta kõrvale kõik segajad. Nii korraldatakse ka matku, kus enne rännu algust korjatakse kokku kõik tehnikavidina, telefonid, GPSid, mis võiksid seda puhast kogemust segada. Seda võetakse kui pääsu tänapäeva müradest,” räägib Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi nooremteadur, rännujuht Tarmo Pilving.

    Teine suund, mis kiiresti areneb on sportlik ja aktiivne ajaviide looduses, mis sisaldab kõiki looduses toimuvaid spordivõitlusi, kui aktiivseid matku. Jalgratta-, suusa- ja orienteerumisvõistlused ühel, süsta-, räätsa-, fatbikematkad teises otsas. Ning siis on veel ka kolmas suund ja see on kõige rohkem seotud meie üldise arengusuunaga: tehnika toob looduse meile lähemale.

    “Üks variant on olla looduses läbi virtuaalreaalsuse, mis täna on väga kutsuv mõte, kuna piirid on kinni. Teiseks aga saab tehnoloogiaga ja eriti liitreaalsusega muuta loodus veelgi põnevamaks. Näiteks saab mõnes piirkonnas matkates kuvada kaasas olevale nutiekraanile liikuvat lisamaterjali, et muuta matk ka hariduslikuks, või näidata kuidas metsas meie eellased toimetasid, kuvada silme ette lahinguid ja kõike muud,” räägib Pilving tulevikku vaadates.

    Mida aga üldse täna loodusturism tähendab, kuidas kasutada loodust säästlikult, mis on valdkonna uued trendid ja kuidas käituda looduses tänases, koroonaolukorras. Nendest teemadest saates räägimegi. Stuudios olid loodusturismist lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi nooremteadur Tarmo Pilving ning saatejuht, ajakirjanik Martin Hanson.

    • 1 hr 7 min
    Innovaatika #17: Eesti järvede tervis pole kiita

    Innovaatika #17: Eesti järvede tervis pole kiita

    Räägime järjekordses teadus- ja haridussaates „Innovaatika” Maaülikooli algoloogi, tänase saate kontekstis aga hoopis limnoloogi ehk järveteadlase Ingmar Otiga Eesti järvedest ning nende veekogude tervisest, olevikust ja tulevikust.

    Täpsemalt räägime eksperdiga tunni jooksul sellest, milliseid järvi Eestis üldse on. Peale vaadates on järv ju järv, kuid lähemal uurimisel võib veekogu olla kas heleda- või tumedaveeline, sellest tulenevalt ka näiteks kas kareda- või pehmeveeline, samuti umb- või läbivoolujärv. Uurime teadlaselt ka seda, millises seisus on Eesti järved ja kuidas on nende tervis aastatega muutunud. Lisaks küsime, miks on järvi üldse vaja ja millal viimane järv Eestisse tekkis.

    Väga oluline on märkida, et Eestis on hinnanguliselt 2300 järve, nende hulka ei ole loetud paisjärvi, mis on omaette liik ja Oti sõnul puudub neil täieõiguslikuks järveks kutsumiseks veekogule vajalik ökosüsteem.

    „Järv on järv alles siis, kui veekogu iseennast ära majandab ehk siis tema ökosüsteem, kooslus on nii rikas, et ilma sekkumiseta toimivad protsessid nii, nagu toimima peavad. Enamik järvi meie kandis on tekkinud ikkagi jääaja järel, kuid on ka neid, mis olid olemas enne. Lisaks on Eestis väga palju just nõukogude ajal ülespaisutatud jõgesid, mis ka juba järve mõõdu välja annavad,” räägib Ott.

    Anekdootlik lugu räägib aga sellest, kuidas nõukogude aja funktsionäärid käisid Moskvas küsimas lube paisutada jõgesid erinevatel põllumajanduslikel põhjustel järvedeks, kuid tegelikult ehitasid nende kõrvale oma suvilaid. Tänapäeval paisutatakse ka järvi üles, kuid siiski väga väheses koguses.

    „Pärast nõukogude aega paranes Eesti järvede olukord hüppeliselt, kuid on nüüd taas hakanud halvenema. On järvi, mis on suurepärases seisus, ja siis on need, mis on täielikud solgiaugud. Üks selline on Tallinna lähistel olev Harku järv. Seda peaks tervendama, kuid see nõuab raha ja pikalt tööd. Ühe järve tervendamiseks kulub laias laastus miljon eurot,” mainib Ott.

    Teadus- ja haridussaate „Innovaatika” uus salvestus pakubki niisiis võimalust sukelduda – otseses ja ka kaudses mõttes – järvedesse, nii suurematesse kui ka väiksematesse. Stuudios olid järvedest rääkimas Eesti Maaülikooli järveteadlane Ingmar Ott ja saatejuht, ajakirjanik Martin Hanson.

    • 1 hr 11 min
    Innovaatika #16: Eesti inimesed on leidnud tee loodusesse

    Innovaatika #16: Eesti inimesed on leidnud tee loodusesse

    Eesti Maaülikooli lektori Marika Kose sõnul on looduses olemine omaette oskus, mida tuleb inimesele teenuse korras vahendada.

    • 39 min

Top Podcasts In Science

Listeners Also Subscribed To