Suvel 30. sünnipäeva tähistanud Frank Liivak vaatab Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ tagasi aegadele, kui teda peeti lapstähena vaat et terve Eesti jalgpalli päästjaks. Üheksase poisiklutina Hollandisse kolinud ja Amsterdami Ajaxi proovitreeningutelgi osalenud noormees siirdus Itaalia suurklubisse Napoli. „Tundsin, et mul lasub kogu tähelepanu. See surve oli päris meeletu. Kogu aeg oli „Liivak, Liivak, Liivak“. Kindlasti ei mõjunud see mulle hästi,“ tunnistab Liivak nüüd. „Hullem veel: mulle oli noorena eriti tähtis, mida inimesed minust arvavad. Tahtsin kõigile meeldida. Mõtlesin, et päästangi Eesti jalgpalli ära!“ Eestis muutus ta paljude jaoks aga lausa pilkeobjektiks, kui julges välja öelda, et tema vastu tunnevad huvi Hollandi (noorte)koondised. „Olin noor. Kõik, mis pähe tuli, selle välja ka purskasin. Hollandist oli tõesti huvi, aga see ei tähenda, et olnuks reaalset valikukohta Eesti ja Hollandi vahel. Eesti koondis on mulle alati olnud üks ja ainus, kõige tähtsam. Pean end lausa Eesti patrioodiks.“ Paraku jäi loodetud suur läbilöök tegemata. „Olin 25-26aastane, kui kehastusin pidevalt iseenda psühholoogiks. Sain aru, et pean teatud mõtetest lahti laskma. Aga seda teha ei ole üldse nii lihtne. Sellega läks ikka omajagu aega. Kui see rahu ja leppimine tuli, et ma ei saavuta oma eesmärke, läks enesetunne ikka kõvasti kergemaks,“ kirjeldab nüüdseks kogenud pallur sisevõitlusi iseendaga. „Täna saan öelda, et ärkan igal hommikul õnneliku inimesena.“ Olgugi et suured soovid jäid püüdmatuks, naudib Liivak elu Levadias, rekordiliselt vara võidetud meistritiitlit ja üle tüki aja Eesti koondisse pääsemist täiel rinnal. Tõestusena sellest sõlmis ta äsja Levadiaga karjääri pikima, kolmeaastase lepingu. „Mul oli pakkumine ka Iirimaalt. Aga tundsin, et välismaale minek lihtsalt välismaale mineku pärast ei tundunud mulle enam huvitav. Kui minna, siis ses vanuses juba raha teenimise eesmärgil. Praegu motiveerib mind palju rohkem võimalus teha Levadiaga Euroopas midagi suurt.“ Head kuulamist!
